Mari kirjutab

2010-02-26T22:53:00.002+02:00

No, olgu. Koerad võivad ju nunnud olla. Kui nad on pisikesed ja liputavad saba ning nad ei ole sinu omad. Aga ekstra igal hommikul nende pärast pool tundi varem ärgata on ikka igavene nuhtlus ja piin ja rutiin. Aga minu hoian-koera-nädal saab homme läbi ja ma ei kavatse pikemat viha nüüd nende loomade suhtes pidama hakata.

Nädal aega (kolm ja pool päeva) olen ka tublisti tööl käinud. Päris lahe seltskond on seal koos. Ja kuigi tänane päev, kus analüsaatorid kõik omavahel kaklesid, ajas isegi mul pea jumala sassi, võin siiski väita, et mulle seal meeldib. "Isegi" ses suhtes, et mina ei pidanud nendega tööd tegema.

Ja kuna suveks peab ikkagi ju lõppude lõpuks saledaks saama, üle mitme aasta juba, siis käisime eile H-ga sportimas. Kehasid tasakaalustamas ehk siis BodyBalance. Täitsa lõpp, lihtsalt sirutad natuke ja hoiad tasakaalu ning higi lihtsalt voolab. Väga mõnus oli pärast olla. Täna on eriti jalad kuidagi kanged ning nüüd õhtul hakkasin ka tundma, et siiski ka minul on kõhupeki korra all olemas täitsa arvestatav lihaskude.

Pühendaks ma sama palju aega ja vaeva lõputöö kirjutamisele kui blogile, oleks too mul ilmselt lõpusirgel...

Ahjaa, kolmapäeval käisime paraadi ka vaatamas Vabaduse väljakul. Maru külm oli, ma ausõna mõtlesin, et nüüd on küll vaja varbad viimseni amputeerida. Aga muidu oli vist suht tore. Kuigi veendusin ühe korra veel - ma ei ole massiürituste inimene.

2010-02-20T23:13:00.000+02:00

Olen inspiratsioonitu igasuguste kirjutamiste osas - blogi, lõputöö, ning kuidagi on nii läinud, et ka fotoaparaat mu töntsakate näppude vahele satub harva.

Kuidagi tühi kurblik unistamise päev on täna olnud. Oma osa selles on nii halval ilmal, öösel nähtud unenäol ning asjaolu, et L pakkis eile öösel oma miljon asja kokku ja läks Slovakkiasse. Ja siin ma siin nüüd olen üksi... koeraga, kellega just suurt tuisku ja külma trotsides õues käisime. Ei, minust koerainimest ei saa.

Esmaspäevast lähen uuesti tööle. Uude kohta, uute inimeste keskele. Natuke ootan ja natuke on juba tööstress. Kella 8ks töölejõudmine - ulme. Aga seekord saan ma päriselt öövalvetesse ära mingi hetk. Kuigi ma ei oska enam seisukohta selles osas võtta, sest vahepeal oli suurest logelemisest ja öisest elust unegraafik niivõrd sassis, et ma ei maganud üldse...

Nägin täna selle aasta esimest rollerit tänaval sõitmas, kevad ei saa enam kaugel olla.

2009-12-28T16:38:00.000+02:00

Tundub, et minust ikkagi maailmakuulsat blogijat ei saa... ega üldse korralikku blogijat, sest ma ei julge vaadata ka, millal oli viimane sissekanne.

Igatahes, kui lühidalt nüüd viimase aja sündmused kokku võtta, siis on minust saanud igav tööinimene, kes esmaspäevast reedeni passib kaheksast neljani laboris ja on jube asjalik omast arust. Palk on kehv ja miljonäri must ei saa, aga noh... las olla, esialgu.

Jõulud olid ka vahepeal ära. Ei midagi meeliülendavat minu jaoks. Kui veel eelmisel aastal lõpuks ikka tekkis miskisugunegi tunne, siis see kord läks täiesti tundetult mööda. Lihtsalt täna hommikul ärkasin üles ja - soh... saigi nüüd läbi kõik see jõul? Muidugi oli tore kodus olla üle pika-pika aja. Oma lai voodi ja oma tuba ja kodused toimetused. Ei teagi nüüd, millal sinna jälle satun.

Ja olgu nüüd lõpuks siis ilmarahvale ka kuulutatud, et, jah, NÜÜD olen mina akadeemisel. Jutte sellest on räägitud ju juba kevadest saati. Nojah, vähemalt on meeles peetud ka väljaspool kooli!

Neljapäeval saab aasta otsa ja uue võtame L-ga vastu Pärnus. Ja esimesel kohe Tallinnasse tagasi ja kruiisile Stockholmi suure seltskonnaga. Mina igatahes ootan juba ja tõin Hiiumaalt oma 180 SEKi ka kaasa, millest ilmselgelt jääb suuremateks ostudeks väheseks :P

Aga lähen ja valutan pead edasi nüüd natuke ja pärast tahaks natuke lugeda hüübimise kohta, kuna õpin nüüd töö juures uut osa.

2009-11-08T20:02:00.000+02:00

Kaks nädalat on mööda läinud puhkamise ja lihtsalt logelemise tähe all. Ei oska mina öelda, kui palju ma nüüd puhanum olen, aga vähemalt ma TAHAN tegutseda ja TAHAN praktikale minna. Seega on homme minu esimene praksi- ja tööpäev. Lubada ei saa, et mulle seal meeldima hakkab, siiani väga pole hakanud. Teen praksi ära ja siis näeb, kuhu edasi.

Reedel ja laupäeval olin Tartus. I sünnipäeval. Mulle meeldis! Ehkki oleks võinud natuke kauem olla, aga noh... hästi. Järgmisel reedel on juba järgmine sünnipäev ning laupäeval tahaks nüüd küll kindlasti A-ga Illegaardi ja Zavoodi minna ja lihtsalt... have a good time!

Ja kui natuke halada ka, siis on mul skin condition - mingi veider allergia. Väga-väga häiriv ja ma loodan, et ravimid aitavad ning see kaob. Kiiresti!

2009-10-28T00:15:00.001+02:00

Olen juba natukene aega tundnud, et tahaks jälle blogima hakata. Sedasi... pidevalt. Ja nüüd, olles oma blogile nö uuenduskuuri teinud, et kõik oleks perfeknte comeback'iks... ei oskagi kuskilt nagu pihta hakata. Palju on vahepeal ju juhtunud.

Mainiks esimesena ära Vennaskonna kontserdi neljapäeval, 22. oktoobril Tartus Genklubis. See jättis väga sügava emotsionaalse jälje minu sisse.

Käisime täna mulle uut ja uhket Delli sülearvutit ostmas. Justkui kõik oleks äge, ainult et operatsioonisüsteemiga on mingi bitch. Tal oli peal Vista, aga see mulle ikkagi niivõrd ei meeldinud, aga tundub, et arvutile jälle XP ei meeldi... mina ei tea, mis sellest formaadist nüüd sai. Päris masendav. Lähen ja uurin, mis ta must nüüd tahab.

Muidu praegu luuserdan Tallinnas, praksis ei käi... "puhkan". No hästi. Reedel lähme lõunamaale puhkama. Riiga. Olen jah elevil, ehkki praegu välja ei loe seda küll kuskilt.

Edit. Selle väljanägemise kallal tuleb küll natuke nokitseda veel. Nagu garantiiremondi korras või nii

2009-09-25T00:32:00.003+03:00

Tundub kuidagi ebareaalne, et keegi tuleb ja lihtsalt sedasi, umbes tunni ajaga, jätab endast sellise mulje ning emotsiooni. Tahan veel.

Justkui ilus lõpp ilusale päevale.

2009-08-05T23:56:00.002+03:00

Sellega ei ole mõtet võidelda, sest sellest lahti ei saa ja see jääbki päriseks.

Käisin idas ära ja tulin täna Hiiumaale. Juba homsest hakkan asjalikuks ja õpin mikrobioloogia selgeks ning saan kolmanda järeleksamiga kirja suure ja uhke "A". Lootma peab, sest lootus sureb viimasena.

2009-07-27T14:37:00.002+03:00

Kui mitu korda on võimalik silmad peast nutta?
Ma ei tea.

Aga ei suuda enam.

2009-07-10T12:17:00.002+03:00

Päike paistab ja elu on ilus. Kõht täis, meel hea.

Varsti alustan teekonda kodupoole.
Sain täna ühe hea mõtte ja peaaegu pakkumise. Võib-olla ma ikkagi saan veel selles elus miljonäriks.

2009-07-09T13:54:00.001+03:00

Kui ma praegu kirjutama hakkaks ega siit midagi head ei tuleks. Ainult üks rist ja viletsus. Ning rutiinne töö. Jään täna vahele ning annan kirjapulga edasi.

Aknad on nii vihmamärjad, et vastasmaja paljad aknedel suitsetavad poisid ei olegi varsti enam näha. Oh, no!

2009-06-10T19:52:00.002+03:00

Kaua aega ja maad on möödas viimasest postitusest. Jätkata sealt, kus viimane kord pooleli jäi, ei ole vist ka enam mõtet, või tahtmist. Ja ega ei ole tõendusmaterjali ka sellest, kas keegi minu ponnitsusi kirjandusmaailmas läbi lüüa üldsegi jälgib.

Kolmapäev. Kolmas päev Tartu ja kooliga. Väsinud on olla. Ma ikkagi ei ole üliinimene, kes jaksab ja jaksab ja jaksab ega vahepeal ei maga. Tühi on olla, ehkki motivatsiooni kõige uue ja huvitavaga tegeleda justkui oleks. Aga jah, tühi. Nagu külmik halvematel päevadel.

Hiljem õhtul hakkame H ja K-ga Hispaaniat meenutama veini ja piltide abil. Oi, sinna tahaks küll tagasi. Nii palju jäi sinna maha... Inimesi, keda tõenäoliselt ei kohtagi enam kunagi. Kahju. Väga kahju, sest nendega oli tore.

Minu sügav huvi teiste vastu kaevab mulle järjest suuremaid ning valusamaid auke, aga no ma lihtsalt ei saa ilma olla.

2009-02-27T02:30:00.002+02:00

Meenus seik, kuidas kunagi istusme A, P ja M-ga Illegaardis. Olin purjus ja unine, tõenäoliselt ka õnnelik. Minu rahu ei röövinud minult isegi mitte tema nägemine, isegi see tõi tookord rõõmu.

Nüüd vähkren öösiti voodis nagu oleks mul okkad pees ning olen püha viha täis. Ma tõesti ei jaksa enam.

Sähh sulle nüüd rõõmu!

Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, peavad kapitagused just täna serenaade laulma ja kitarri tinistama. KESET ÖÖD!

2008-10-20T18:03:00.000+03:00

Kas see meeletu rabelemine lõppeb juba ära ka või jah?

Laboriroti päevaraamat

2008-07-25T09:06:00.004+03:00

Oh mind ja minu piinatud hinge. Laboriseinad ja -aknad oma termostaatide ja päevavalguslampidega on kole ahistavaks muutunud.

Neljanda nädala lõpusirge. Kuus tundi veel, kui täpne olla. Üllatavalt kiiresti on aeg siin möödunud. Olen kindlasti paari IQ pügala võrra targem, ja tuberkuloosi ka saanud pole. Elu on vist ilus! Noh... päike paistab ja pilvede asemel on lennukid ja sooja on ka päris palju.

Aga viimasel ajal ei saa ma enam millegagi päris lõpuni rahul olla. Kõik justkui riivaks silma ja kriibiks hinge. Rumal rahutus. Ei tea isegi, mis selle kõige põhjus on. Võib-olla lihtsalt tüdimus kõigest ümberringi toimuvast. Tahaks ära. Üksi. Peitu. Oma asjade ja mõtete ("lilled, liblikad, linnud...") keskele.

Vastasmaja aknal istub mees ja teeb suitsu. Teine mees sahkerdab niisama toas ringi. Tuli ka suitsetama. Veider vaatepilt. Aga tolerantne peab olema!

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa päeva on veel tööl käia. Ma nii ootan seda kaheksandat päeva! Ei teagi, mis siis saab. Hakkan ilmselt hoolega suvitama, sest koolini jääb siis ainult KAKS nädalat. Kreisi! Mul polegi veel suve olnud. No Taanis nädal aega oli, a see oli ka selline jahe-vihmane kevad (tegelikult mulle ikkagi hullult meeldis seal).

Kui nüüd veel suurtest ja tähtsatest asjadest rääkida, siis täna jään ma ilma oma folgi-süütusest. Olen päris elevil kohe. Loodetavasti ei pea ma pettuma, nagu ma pettusin Plink Plongis. Igatahes, kella kolme paiku vuhisen number 4 trolliga Balti jaama, otsin üles Viljandi rongi, mahun sinna peale ja sõidan mingi 2 või kauem tundi. Great fun! Kohale jõudes olen ilmselt suurest väsimusest ja tühjaks kõhust tige kui herilane, sest ma ärkasin täna POOL SEITSE ja tulin KAHEKSAKS tööle... see tähendab raha teenima, sest erilist tööd ma siiani teinud küll pole.

Aga olgu. Vahin veel natuke värelevat arvuti ekraani ja pilvitut taevast ning lähen siis mikroskoopi vaatama.

2008-05-22T19:49:00.004+03:00

Esimene kursus - püüad elueest esitada tööd õigeaegselt ning käia KÕIKIDES loengutes.
Teine kursus - püüad jääda semestri piiridesse tööde tegemisega ning kohal olla olulisemates loengutes.
Kolmas kursus - ei jõuagi enam kooli?
Neljas kursus - akadeemiline või eksmatt?

Saab näha seda nalja.

Kolm piinarikast koolinädalat veel. Olen kergelt öeldes hullunud. Hing ihkab mujale ning hoopis teisi tegevusi.

Üle pika aja, maa ja mere tagant

2008-05-10T23:35:00.002+03:00

Tegelikult olen ikka veel Tartus. Vahepeal ka pealinnas ja palmisaarel käinud, aga üldiselt siiski siin, Taaralinnas, tarkust ammutamas.

Millegipärast mulle tundub, et see hullus ei lõppegi enam ära. Ootan ja ootan, kuid ei jõua ära oodata. "Põõõhimõõteliselt" on mulle veel jäänud imelised viis nädalat, et kõikide oma tegemistega Nooruse 9 aadressil valmis saada. Oh, aeg, kas saab enam tihedamaks üks graafik minna?! Järelikult.

Aga peale 11. juunit pakin pambu kokku ja lähen ära. Palmisaarele. Pampu lahti ei paki ja 20. lendan Taani Kuningriiki sealset elu kaema. Eks näis, kas seal päriselt ka kõik nii on, nagu M meile räägib. Olen teie ustav spioon! Eestlaste püha rahvuspralle veedame ka seal. Teeme mikrouunis vorstikesi ja raudselt usume siiralt, et see ongi elu meeldejäävaim jaanipäev! Ei mingit sarkasmi, päriselt ka saab meil seal väga-väga tore olema!

Juulikuuks kingin ennast Regionaalhaiglasse sunnitööliseks. Aga raha on ka vaja ja raha eest saab ilusaid, läikivaid, silindrikujulisi mänguasju, nii et ma ei nurise :) Tegelikult ma ei tahtnud üldsegi mitte oma suveplaanidest rääkida. Sest no, kammoon! Kesse oleks huvitatud millegi sellise lugemisest! Mitte keegi mu arvukast lugejaskonnast, eksole.

Mul on vedanud, et oman päikseloojangupoolset tuba (kõikide muude hüvede ja toredate naabritega koos, eksole). Mitte küll seepärast, et saaks arutult rõdul päikesesse vahtida ja ohata ja hullu romantikat teha, aga ilusad loojangud on siiski! Need värvid ja taevas ja meeleolu. Meenutab mulle suvist taevast Paope rannas. Ma nii ootan juba, et saaks varbad vette! Ja siis ülejäänud kehajuraka takkaotsa! Kuigi samas oleks justkui juba saanud. Emajõkke. Paadiralli ajal. Aga see hägune pruun vesi ei ole ikka SEE.

Kuid, olgu. Mul on veel teisi tegemisi. Khmm... see kurjajuur kursusetöö, mis muga kakleb. Aga ma saan tast jagu. Varsti-varsti.

Tikripidu

2008-04-01T19:41:00.002+03:00

Järjekordne üritus Tigedas Tikris. Lisainfot http://muusikabazaar.blogspot.com/

2008-03-31T00:48:00.002+03:00

Lausa märkamatult on saabunud kevad (ses suhtes, et talve poleks justkui olnudki) ja õues läheb päev-päevalt soojemaks. Viimane aeg minna peale hommikust duši märgade juustega pool-alasti rõdule päikest tervitama. Ehk õnnestub teilgi saada kähe kurk ja ragisev hääl.

Ees on ootamas järjekordne õudustenädal koolis ja ma peaks juba ammu teki all ilusaid unesid nägema, aga kuidagi üldse ei taha magama minna. Pealegi on kõht peale neid meeletuid söögiorgiaid lihtsalt nii punnis, et uni ilmselgelt ei saakski tulla. Vähemalt on reedel mõneks ajaks viimane koolipäev ja saab 6 nädalat "rahulikult" praktiseerida õpitut. Kursusetöö tuleb ainult valmis teha. Saan hakkama! (PEAB saama).

Suures luuserdamistuhinas olen lootusetult mandnud, kuna mul pole enam mitte midagi öelda.

Tordipidu

2008-03-03T20:01:00.002+02:00

Täpsem info: http://eluontort.blogspot.com
Lähme. Igatahes.

2008-02-24T14:11:00.002+02:00

Paar õhtut tagasi jäi mu pilk pidama vastasühikal ning mind hämmastas, kuidas mitte ÜHESKI aknas ei põlenud tuli ja ometigi ei olnud tegemist nädalavahetusega!

Kuid siis tabas mind ehmatav reaalsus, et aeg on väga hiline ning kell käib juba poole nelja peale.

Võidujooks ajaga jätkub, ma veel ei taha alla vanduda. Oh mind, sinisilma.

2008-02-17T15:39:00.002+02:00

Kas sul hakkab parem, kui suudad teist solvata? Või omaarust solvata? Kas tõuseb sellest su ego? Eneseimetlus? Kas tunned, et oled teiste silmis parem inimene? Ma julgen kahelda, kuid jäägu sulle su enese ainus ja õige teadmine ning usk.

Üldiselt on olukord üsna nukker, isegi kriitiline. Aga ma olen isegi väsinud enam muretsemast, masendumast. Justkui haaraks popcorni kausi ning nõjatuks mugavasse tugitooli vaatama draamafilmi, milles mängid peaosa sa ise.

Üha enam muutub vastumeelsemaks see ühiskond ja seesama maailmakorraldus. Kuidas lihtsalt eeldatakse, et ühel päeval sa lõpetad kooli, võtad kaela üüratu pangalaenu, et soetada endale saja mugavusega korter, ohverdad kogu oma aja oma nigelale töökohale, et saada palka, mille eest maksta tagasi oma laenu ning ülejääva raha eest soetada kõrgtehnoloogilisi vidinaid, mida pakub materialistlik maailm. Millegipärast ei tundu väga ahvatlev, ehkki tunnen endal justkui mingit kohustust.

Võb-olla näen asju liiga tumedates toonides, või teen sääsest elevandi, kuid see on minu arvamus ja minu nägemus.

Ja otsekui enesele vastu rääkides ning eneseirooniast tabatuna võtangi ette kõik need toimetused, mida minult oodatakse. Oo, kas keegi kuskilt kõrgemalt võiks vastata, et mille jaoks see kõik?

2008-01-28T19:42:00.000+02:00

Rõhub pisut hingele, et nii ammu pole kirjasoonele sattunud. Aga see koht elab veel! Nii peagi veel ei lähe hingusele! Ja võiksin ju tuua pisut puterdades ja piinlikkust tundes vabanduseks, et ikka paganama palju on vaja teha ning kogu võhm läheb kursusetöö ja... teiste tööde kirjutamise peale, aga see oleks suht nutune vabandus. Seega ma ebaviisakana üldse ei vabandagi.

Aga üldisemas plaanis siis... Ongi käes see aeg, kus ma kõik oma laupäeva hommikud sisustan väga varase ärkamise, Tallinnasse sõitmise ja Tallinnas EestiFoto stuudios targa jutu kuulamisega. Väga põnev! Olen äärmiselt rahul. Bussisõitude tarvis ostsin mina endale uued kuularid, sest mis oleks bussisõidud ilma oivalise kvaliteediga muusikata! Tunnen juba ette pisut hirmu, et mis saab siis, kui kursus läbi saab ning ma ei saagi enam sedasi bussis lõõgastuda. Puudust hakkan ma sellest vähemalt esialgu küll tundma.

Järgmisel laupäeval kutsun kursusekaaslase L-i ühes ja lähme Linnahalli juurde merd vaatama/pildistama. Ma ta asemel nüüd mulle koppasid küll ei annaks.

Seda ka veel, et rosinad on head. Ja trammid on ikka äärmiselt kentsakad liiklusvahendid. Mitte, et ma oleks harrastanud nendega sõitmist viimasel ajal, aga lihtsalt jäid silma. Üks kirevam kui teine.

Mu radikas viliseb. Monotoonne ja häiriv, ilmselt ka tervistkahjustav. Ühikas vahetatakse aknaid. Töömehi ja tolmu kõik kohad täis. Aga... ma ei hala, sest 1) on minu toas aknad vahetatud ja 2) oleks see ju omamoodi naljakas, kuidas hommikul järsku mingid tüübid kargaks tuppa, kui ma veel oleks poolunes ja -alasti teki all.

Ümberringi on liiga palju negatiivseid inimesi. Ma ei taha neid enda ümber, seega "ma lihtsalt tõusen ja lähen ära". Aga praegu pöördun hoopiski hemofiiliateemalise ettekande kirjutamise juurde tagasi.

Pühendus

2007-12-25T19:50:00.000+02:00

Loodetavasti tunned end nüüd suurepäraselt, sest vastasel juhul näivad su jõupingutused tühised

2007-12-22T23:50:00.000+02:00

Taaskord olen oma bloogist kustutanud ära kõik siin senini ilutsenud pildid. Plaan oli juba varem, kuid nüüd sai see reaalsuseks. Hoidkem siiski kirjutised ja fotosaavutused eraldi. Ehk siis - minu pildid edaspidi aadressil http://www.marifotod.blogspot.com

Hommikul ärkasin oma voodis, päike paistis läbi tumeda kardina näkku ning avastasin oma liikmed väga ära magatud olema, aga see kõik oli väga positiivne! Sedasi võikski üles ärkama jääda.

2007-12-07T21:05:00.000+02:00

Tahan - ei taha. Suudan - ei suuda. Oskan - ei oska. Lõputu vastuolude jada.

Sain keskkonna eksami hinde B ning K.V ütles, et ma lihtsalt pole A-d väärt. Pärast teatas M, et ta kutsub mind igale poole kaasa ainult taustmüra mõttes, ja mingi hetk jäi tänasest päevast üldse puudu ning seetõttu on hinges valitsemas mingisugune ebamäärane tühi koht.

Kaks hüpper-supper tegusat nädalat on mind lahutamas Kanaaridest ja puhkusest palmi (kuuse) all. Aga põhimõtteliselt siis:

Jõulupidu 14. dets, ehk siis sebimist terve nädala jagu, riideid on sellejaoks ka veel vaja otsida
Histoloogia preparaadid 20. dets, seega solgutamist ja segadust erinevate lahustega
Histoloogia värvingute preparaadid ka 20. dets - täna juba suutsin midagi vägaväga sassi ajada...
Immunoloogia tõlge - neljapäeval, äkki on siis kuupäevaks 13. dets - suht segane värk igatahes
Mingeid jõulukingitusi peaks ka ostma ja kaltsutripile tahaks juba...
M ja J tulevad millalgi ning arvatavasti ootavad ka miskist tähelepanu - nõudlikud sõbrad.

Ei tundugi väga lootusetu nimekiri ju. Kuid väsimus! Õudne - ainult tahaks magada, hommikune ärkamine on hetkel kõige julmem piinamisviis üldse.

Seetõttu ostsingi täna endale 6 minutit ereda võltspäikese all. Käisin solaariumis, onjo. Ma ei tea... ei tunne end väga šokolaadina veel, kuigi pisut kuum on olla küll. Homme kindlasti nahk juba ripendab ning koorub kuskilt, aga mis teha - ilu (ja ärkvelpüsimise) nimel tuleb tuua ohvreid! Olen väga ohvrimeelne!

Kuid olgu, tiksun veel natuke aega tuimalt ekraani ees, et päevane kiirgusedoos oleks ikka maksimaalselt täidetud ning kaon siis vaikselt voodisse. Voodi sisse.

Over & out, M from "Tuhande V... Villast" Nooruse tänavalt.

2007-11-20T20:48:00.000+02:00

Pakin pillid kotti ning sõidan neljapäeval Kanaaridele puhkama. Aitab Tartust ja beibedest. Kopp ees! Ja ometi naasen pühapäeva õhtul.

Seega jääb mul aktiivseks puhkuseks ja eksamiks valmistumiseks umbes-täpselt kolm päeva. Võiks olla ju piisav, kuigi arvatavasti üle poole sellest ajast ma lihtsalt nahaalselt magan maha oma laias, soojas ning ääretult mugavas voodis. Kadestage mind, suckers!

Täna oli stipipäev. Käisime K-ga Humanas. Ma sain niipalju uusi riideid. Nummar.

Homme tuleb tihe päev. Üks sisehaiguste loeng (uus aine, muide) ja siis Kõrgkooli Nõukogu, siis kokkusaamine jõulupeo asjus ja siis koosolek kursavanematega. Mina olengi aktivist! Õhtul tahaks korraks kesklinna jõuda, A-ga kokku saada, kuigi ta on kuidagi kadunud hetkel. Samas ma ei viitsi rohkem sotsiaalne niikuinii olla, ja hakkan hoopiski lugema.

Inimesed muutuvad järjest veidramateks. Või on asi lihtsalt selles, et varemalt ma ei puutunud nendega väga palju kokku. Selles suhtes, et mismõttes sa kuulad oma kehvakesest magnetoolast sajaviiekümnendat korda "Lollipop'i" ja lihtsalt kargled selle saatel nii, et seinad vappuvad ja kaasüürnikel kujuneb välja vibratsioontõbi? Hmm...

Kirjavahetus

2007-11-10T15:29:00.000+02:00

subject:

from: A

to: Marianne

sent: 16 October 2007 15:07

Kui olulised inimesed teevad näo, et nad ei kujuta ette ka, kui tähtsad nad tegelikult on, siis teeb see pisut haiget küll.

mari, ära üle tähtsusta! ma tean, et ma olen sulle oluline ja sa oled mulle samuti! ära masetse! ja ära võtta kõike sõna-sõnalt! ja üldse... sa mõtled palju :D
kuidas ma sulle haiget tegin?
:(

See tegi tookord olemise ilusaks. Teeb praegugi veel!

Ükspäev tuli mulle vastu noormees x, kelle olin peaaegu suutnud juba unustada. Ning siis ta naeratas. Nüüd on mul jälle kõik sassis. Hmm.

Uned

2007-11-06T14:35:00.000+02:00

Nägin täna öösel unes karu, kaksikuid ja õppejõudu. Unenägude seletaja kohaselt tähendavad nad vastavalt raha saamist ja äraviimist, ka rikast peigmeest; õnne ja pere suurenemist ning rasket elu.

Peale selle lõhuti ära ka mu kaamera teine objektiiv. Ning üks öösel ärkasin üles, sest mõlemad kõrvad valutasid metsikult. Oleks ainult vasak valutanud, sest ma lasin teda hiljuti eriti jõhkral moel augustada, aga et parem ka... see jäi natuke selgusetuks.

Kui nii edasi läheb, siis ma vist ei julgegi varsti enam magama minna.

Raskest elust ja maailmavalust

2007-10-28T14:35:00.001+02:00

Minu väikese pea sees on tohutult palju mõtteid. Võiks isegi öelda, et mitte kunagi varem ei ole neid seal niisugusel hulgal olnud! Kuid veel on liiga vara, et neist rääkida. Kõik ei ole veel päriselt settinud ega selgeks saanud. Igatahes, olen korda saatnud kõiksugu lollusi.

Loodetavasti on sinna vahepeale ära eksinud ja mõni asjalik tegu või saavutus, mille üle uhkust tunda. Näiteks 14. jaanuarist alates hakkan mina oma laupäeva hommikuid sisustama bussireisidega ning hakkan Tallinnas targaks saamas käima. Kulukas ettevõtmine, ma tean, kuid "ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoorem, tuleb tarkus tunnistada" ja nii ongi.

Ilm on hall ja külm ja kole, kuigi enne, oh-seda-imet, andis päike ennast hetkeks näole. See-eest on nüüd kohe topelthall. Üldse välja ei taha, kuid pesu vajab pesemist ning loodetavasti A pani mulle aja kinni, kuigi ta hetkel täitsa kadunud asjade hulgas on. Selles suhtes, et mina käin näiteks perifeeriast kesklinnas pesu pesemas.

Kõht on ka tühi ning raha otsas.

Listening to: Mum - I can't feel my hand anymore, it's alright, sleep still.

2007-10-15T23:12:00.000+03:00

Kui olulised inimesed teevad näo, et nad ei kujuta ette ka, kui tähtsad nad tegelikult on, siis teeb see pisut haiget küll. Kuid eks ma siis tean, et võib-olla ei olegi vaja teinekord niiväga pingutada...

2007-10-15T21:13:00.000+03:00

Mõtlesin, et minustki võib tõenäoliselt lähitulevikus miljonär saada, kuna olin edukalt kantud stipisaajate nimekirja. Kuid siis tuli 100 EURine üüriarve ning söön ilmselt ka edaspidi kiirnuudleid ning joon teed peale. Mnjah. Minu roosa maailm ja helge tulevik vajus hetkega põrmuks.

Üldiselt olen viimasel ajal liiga palju koolist puudunud ja mässanud muudel rinnetel, ning hävitanud miljoneid väärtuslikke hallolluse rakke. Nüüd ma üritan korralikuks hakata, kuigi jah... Hehe. Plaanid. Jällegi. Ja tudengipäevad.

Kuidagi mandunud on millegipärast olla.

2007-10-03T18:17:00.000+03:00

Kui jõuad õhtul hilja koolist ning oled väsimusest ning näljast nõrkemas, kas siis ongi päev korda läinud?

Täna öösel tahaks natuke rohkem magada ka.

Muide, kõik IE kasutajad, see on teile. Nimelt, ma tõesti ei tea, miks ta osasid pilte nii suurena näitab, sest minu pildid on kõik 1000 pikslit pikem külg... Miskine anomaalia. Mina teeksin sellest järelduse - ärga kasutage IE-d, kuna ta on ebausaldusväärne.

Ahjaa, tagatipuks on mul nüüd ilmselt lateksiallergia kah veel. Täname K-d põhjaliku referaadi eest!

Ja siis seda ka, et suht sürr, kui sa näed õhtul pubis seda inimest, kellest olid eelneval ööl näinud und. Kreisi. Guess it was a sign, haha.

2007-10-02T13:29:00.000+03:00

Tema koos oma fotograafiaga tekitab minus samalaadse tunde nagu Brides In Bloom'i looming. Ma ei ole suuteline seda kirjeldama, see on miski, mida tuleb ise kogeda. Minestamapanev, ja hea. Olen vasikavaimustuses, nagu arvata võite!

Igatahes, mitte see ei ole tänase päeva teema. Hoopiski see, et vaba päev ja juba ülehomme (sic!) koju. Üldse ei igatse, ega ju!

Ehh... suurt midagi nagu polegi toimunud, kui mitte mainida eriti haardkoor referaadi kirjutamist, ehk siis "Kuhu kadus Marikese nädalavahetus?". Jah, aga valmis ta sai. Ja üldse ei nuriseks, et vormistamisel on vead sees, ma ei viitsinud enam mässata ja üldse MS Word ei olegi mu parim sõber. Ütlen temast vist varsti lahti kah.

Õhtupoole lähen vist linna. K-ga Toomemäele hetki püüdma. Väga tore, et mu kaameral siis akud nüüd otsustasid alla vanduda. Äärmiselt positiivne! Plaan B - Zenit. Just. Siis linnast tagasi ÜE koosolekule ning siis uuesti linna tagasi - saan kokku A-ga, keda ma ei ole vist juba sajandeid näinud.

Tegelikult hakkan praegu ilmselt koristama. Siis peaks veel õppima ja alustama ka kliinilise keemiaga, milles on esmaspäeval KT. Oh, õud...

2007-09-27T15:33:00.000+03:00

Hetke-emotsioonide ajel ei tasuks küll kunagi blogi kirjutama hakata - tekst on läbimõtlemata ning küllaltki subjektiivne. Mina aga tahan olla hoopiski objektiivne. Seega, "jumal temaga".

Kuid eile oli meil rets ja pidu ning noh... SUPPER! Enne pidu sattusin millegipärast suht pabinasse, kuigi minu esmane funktsioon oli siiski vaid hetkede jäädvustamine digitaalsel kujul mälukaardile erinevate reaktsioonide kaudu, mille olemust ma veel päris täpselt ei mõista.

Peale I osa linna peal läksime I juurde. Mina, K.V, K.A, H, K ja pärast ühines meiega ka K. Tundsime end seal väga vabalt ning sõime ja jõime ohtralt. Kuigi olin pühalikult tõotanud kell 9 Sõbramajas platsis olla, vajusime kohale alles peale kümmet. Tunnen end pisut halvasti, kuna ma olen ju ka siiski ÜE-s ja peaksin aitama korraldada ja nii... Teine kord olen tublim! Kuid midagi sellepärast tegemata küll ei jäänud ning üritus sujus ilusti. Jõudsime koju kahe paiku (hommikul vapralt 8.15 loengusse).

Pilte sain kahesaja ringis. Pärleid riputan siia kah. Päriselt ka, sest seal oli üsna palju selliseid, mis mulle endale ka täitsa meeldisid. Hästi kahju ainult, et V ei saanud tulla. Kuid prioriteedid peavadki paigas olema!

Homme on patoloogias KT. Huh... keeruline - materjali on üle 50 lehekülje, hea et ma siis seda ikka korralikult juba lugenud olen :) Igatahes, ma kohe-kohe hakkan. Seejärel alustan maratoni nimega "Referaat vs tähtaeg", hea et ma seda ka juba olen jõudnud alustada :) Aga selle eest hinnet ei saa, seega lolliks pole mõtet ennast ka ajada sellega.

Omg, nädala aja pärast olen sellel ajal poolel teel koju :O

2007-09-25T20:52:00.000+03:00

Esmamulje inimestest võib vahel ikka VÄGA-VÄGA-VÄGA petlik olla. Kui inimene, kes alguses tundub hästi tore ja oo-kaa, on ikka selline ajukääbik ja bitch pealekauba, siis tõesti ei jää mul muud üle, kui pead vangutada ja suud maigutada.

Mul lihtsalt pole sõnu, minu piiratud ajumaht ei suuda seda tunnistada, kuidas inimesed võivad olla NII lapsikud ja lihtsalt.... NII nõmedad! Mina ei tea.

Tuju on absoluutses madalseisus. Ei, ma ei hakka nutma, kuigi tunne on küll selline.

1001 soovitust parema elu nimel

2007-09-23T22:06:00.000+03:00

1. Ära tee plaane, kuid tegutse läbimõeldult.

*
Ma ei oska seda f*cking referaati kirjutada :(

2007-09-22T12:53:00.000+03:00

Natuke viimaste päevade kordasaatmistest.

Nimelt neljapäeva õhtul oli meil tutvumisõhtu/rets BA1 rebastega. Korraldamisega läks suht kiireks, nii et sebimist oli ikka täitsa korralikult. Siiski tundus, et see kõik tasus end ära, sest ise jäime rahule, ning mis peamine - rebased ise jäid ka rahule :) Üksikasjalikult ei viitsi rääkida, mainiks ainult seda, et ettevalmistuse käigus oleks peaaegu kogu 4. korrus õhku lennanud, hehe.

Reedel, ehk siis eile, tuli vist I-l mõte korraldada enda juures mingi istumine. Ehk siis olime seal. Mina, H, K.A, K.V, I ja korraks H õde S. Mängisime erinevaid põnevaid lauamänge, kuid siis tuli kellelgi idee minna Maasikasse. Mina välistasin selle enda jaoks kohe, ning K.A läks ka lõpuks hoopiski H juurde magama. Loodetavasti jõudis ta kohale. Mina aga läksin A juurde edasi ning "siis me võtsime õlled". Vaatasime telekast mingisugust eriti haiget filmi ja tundsime end muidu vabalt ning hästi. Jõudsin ühikasse 3 paiku öösel. Enne 4 läksin magama ning ärkasin umbes 10 ajal valju tümpsumuusika peale, mis kostus kõrvaltoast. Sain päris tigedaks ja käisin seda ka talle ütlemas. Tundus, et ta mõistis minu muret.

Natuke aega tagasi käisime M-ga lõunakas šoppamas ja natukeseks ajaks on mul nüüd jälle pidu ja pillerkaar ning täis külmik. Kuni keegi otsustab sinna jälle võõrast toitu rottima minna. Väga nõme. Lähen pärast oma toitu sildistama igatahes. Ja referaadiga tahaks täna küll juba alustada, sest 4. oktoober läheneb kurjakuulutavalt kiiresti.

Järgmisel kolmapäeval on rebaste pidu, sellega tuleb veel natuke vaeva näha, aga mina küll usun, et sellest tuleb ikka hullult äge üritus! Siis järgmine tähtsam kuupäev minu jaoks on 4. okt, kui on referaadi ettekandmine, kuid tegelikult on asi siiski selles, et Mari läheb perifeeriasse, st ko-ju! Nii ootan juba! Edasi järgmine tähtsam kuupäev on 10. okt, kui Mari läheb koos K-ga teadlikult valima - esimene päev Hiiumaal ning teine päev Saaremaal. Päevadeks on kolmapäev ja neljapäev, ning mul tuli kuri plaan teha reede ka endale vabaks ning põrutada Saaremaalt kohe paadiga Hiidu tagasi. M vast peaks ka sel ajal kodus olema, nii et ehk õnnestub mul tedagi näha. Mulle igatahes see plaan praegu väga meeldib! Loodetavasti tunniplaan on kah paindlik ja saab kõik puudutud praksid pärast järgi teha.

2007-09-19T21:24:00.000+03:00

Ärkad hommikul üles ja mõtled Mum'i kuulates ning jasmiini teed juues, et alanud on järjekordne ilus päev. Ning siis helistab sulle L ning teatab, et kõik on konkreetselt p*rsses.

???

Eriti nõme olukord. Aga nüüd on kõik korras. A la, söö šokolaadi ja ole vait edasi. Nojah! Okei siis!

Käisime just K-ga ühika peal rebastepidu promomas ja pileteid müümas. Kõva 4 piletit vist kauplesime maha. Mõned on ära siis, mõned "mõtlevad veel" ning siis paljud, kes "ei, ma ei tule". Miks? "Lihtsalt ei tule". Nõmedad. Korralda siis sellistele eluägedat diskensit, eksole.

Igatahes, ma olen väga väsinud. Nii et, pessu ning magama. Et siis hommikul vapra orava kombel rattasse tagasi ronida. Ma ei tea, kui kaua ma veel jaksan sedasi.

2007-09-18T15:03:00.001+03:00

Häh, kes võitis just tasuta fotokoolituse?! Ah? Mis? Lugege ja otsustage ise: http://ajaviide.delfi.ee/news/pilt/article.php?id=16127375 (Ma ei oska siia linki teha). Kuigi noh... kontakeerunud pole muga veel keegi...

Igatahes peaks see nüüd kompenseerima minu kaotusvalu, sest peale tänast immunoloogia testi minul küll enam cum laude lootust eriti pole. Kurb.

Tegelikult ma kursaõele pühalikult tõotasin, et lähen ühikasse referaati kirjutama. Loomulikult ei ole ma selleni jõudnud. Kaks tundi on veel aega, aga kardetavasti ma siiski selleni ei jõua. Siis lähme ÜE ning uute toetajaliikmetega kuskile kesklinna kohvikusse tutvuma. Oleme sellised sotsiaalsed! Ma saan ka olla, sest mu hääl on suht taastunud. Pärast kutsun A deidile ja jalutame mööda vihmamärgasid Tartu tänavaid. Homme taon antikehasid pähe, et siis testis jälle põruda. Neljapäeva õhtul hakkame BA1-ga tutvuma ja värki. Reedel... film A-ga, vb. Näis. Ja siis M teeb mulle mingi päev patse, kuid praegu on see veel tulevik.

2007-09-15T20:57:00.001+03:00

Tatine on olla! Ei - täna ma ei vaata dramaatilisi filme ega midagi säärast, lihtsalt külma olen kuskilt saanud. Ise ka ei tea, kust, või veel vähem - kuidas. Aga ma limpsin mett ja kuulan Ratatat ning täitsa ilus on olla. Uhkes üksinduses oma kuningriigis.

Viimasel ajal on üksindus kohe kuidagi eriti meeldima hakanud. Arvatavasti ongi lähedusevajadus millegi kompenseerimine. Millegi sellise, mis jääb endas vajaka. Seega, naudin nii kuis jaksan ja kui enam ei jaksa, siis heidan puhkama. Hmm... kuigi tegelikult samas eile tahtsin ma E-d siia, aga ma ei viitsinud sellega tegeleda ega talle helistada. Seega. Saa siis nüüd aru.

Ausalt öeldes on mul kerge koduigatsus. Pimedad sügisõhtud köögilaua ääres teed juues. Akna taga ulub tuul ning külm vihm peksab vastu klaasi. Pliidi all lõõmab tuli ning raadiost tuleb mõni huvitav saade. Ja teises toas mängib teler ning keegi vaatab sealt Käsna-Kallet või muud säärast. Aga minu koristamata toas on paberist seinad ja kõle laminaat - mida enamat võiks hing ihata, eksole!

Ja metsas on pählid ja seened ja marjad ning kõik muu sügisene. Däämit noh, oleks ratas, hakkas kohe kodu poole vurama.

Tegelikult üldse ei hala, sest mul on siin Tartus ka kõik mõnusaks äraolemiseks vajaminev olemas.

Ja tegutsemist on ka nii palju, et ei jõua ära teha! Aga mulle meeldib ringi tõmmelda ja koguaeg sündmuste pööristes olla. Järgmisel nädalal hakkame BA rebastega tutvuma. Ei kujuta veel ette ka, mida me nendega teeme. Oli mõte, et vaataks filmi ja paar tutvumismängu. Peaks mingi plaani tegema. Sest no kammoon - ega jumala eest ju keegi teine seda tegema küll ei hakka. Ja siis veel rebastepidu, millele me K-ga hüpper-supper plakati tegime. Vaadake ja imetlege kuni ma selle sealt ära toon ja endale seinale panen!

Mh.. mõte läks sassi. Täna rohkem ei viitsi mõelda ka, suht raskesti tulid needki vähesed laused. Lähen loen raamatut. Ja mõtlen sellest, kuidas emme kodus Jakobsone seina kleebib, sest ta hädaldas, et sai liiga palju palka. Mine võta siis nüüd kinni...

2007-09-11T20:49:00.000+03:00

Kui ma üldiselt olen viimastel aegadel Kosmos, siis tänane on Must Auk. Aga mitte ainult minul - Photopointist müüdi mulle objektiiv, mis ühildub hoopiski Canoniga. Selles suhtes, et ma suht käisin poes ringi, endale PENTAX otsaettte kirjutatud. Ei ole ju võimalik?!

Ilmselt on.

Üldiselt ei ole praegu blogimiseks parim aeg. Monotoonne õppimine hävitab kõrgelennulised mõtted jne. Aga, nagu kohane õigele nohikule, meeldib mulle ikkagi koolis käia.

2007-09-03T00:55:00.000+03:00

Today's fortune: Your luck has been completely changed today

Võttes arvesse kõike juhtunut, ei oska ma öelda, kas see fortune on nüüd hea või halb. Aga eilse õhtu-öö juures ma raudselt mittemidagi ei kahetse!

Ning järjekordne episood õudukast "täna öösel ma ei maga" - immunoloogiat õpin. Ei ole hea - keeruline on, ja lisada veel fakt, et ma olen suht magamata kah. Pea käib ringi ja kõik on suht segane.

Rõõm kordaläinud päevast!

2007-08-31T17:58:00.000+03:00

Nii! Saatsin just meie koordinaatorile kirja ja nüüd täidan oma kirjaniku kohustust. Ehk siis, nädal aega koolis on käidud ja vaikselt nagu hakkaks juba koitma ja režiimi sisse tagasi saama. Esimesed kontrolltöödki juba tehtud.

Ma usun, et see aasta hakkavad asjad paremini sujuma! Mitte iseenesest - vaeva tuleb näha, aga igatahes tahan ma sellesse uskuda ja teha kõik endast oleneva. Praegu olen küll väga motiveeritud!
Ilmselt tänane ringisebimine inspireeris.

Šoppamas käisin! Sain endale kiftid Puma papud, aga noh, ei ole head ilma halvata (ja vastupidi) ehk- hõõruvad, raisad! Kannad täitsa puru! Hambad ristis ronisin enne Riiamäest üles, a noh, sokipõisile ei olnud ka nõus võtma. Draakonipuule ostsin ka miskist mürki - tal on mingi tõbi küljes. Ja siis... noh... veel värki! Pärast käisin kesklinnas ka. Ma pole seal... päris mitu päeva käinud ja sain peaaegu kultuurišoki osaliseks. Noh, et harjud siin perifeerias mitte-töötavate liftidega (jäi enne lifti kinni) ja sõnnikuhaisuga ja siis on ikka kole küll, kui järsku on igalpool autod ja vingugaas ja vabad radikaalid, ja inimesed! Õudne, noh!

Homme lähen K-ga Athena keskusesse filmile ja pärast Rokikasse Vaultile. Vot. Pühapäeval peaks ilmselt A saabuma, ega ta küll öelnud ei ole, a noh... põhimõtteliselt algab tal ju esmaspäeval kool. Loodetavasti kannab ka mulle korralikult ette, et ta on kohal ja kutsub mind hängima. Muidu solvun :D Esmaspäeval on aktus ja uued tudengid ning jälle pisut sebimist. Ja ma olen supper-õnnelik, et ma üksi ei pea BA ja TK esmakursuslastele me koolist rääkima minema ja K-kiisuke tuleb muga kaasa (Y). Aitäh talle! Sama päeva õhtul on Raekoja platsis Eliit ja sinna ma tahan ka jõuda. Pluss veel muidugi immunoloogia test ja inglise keele ülesannete ports. Aga... kes teeb, see jõuab!

Nüüd ma kavatsen natuke aega passiivne olla ja silmi puhata ning siis asun koristama. Muidu mattun tolmu alla! Ja külmikut pean ka küürima, mul on selleks... keemiat ja etanooli. Ehk saab ta siis lõpuks puhtaks (ja patogeenivabaks) ning kontakti kah torgata ja ei pea enam saiakesi ja muid mitte-külmiku-toite sööma.

So long!

2007-08-28T20:09:00.000+03:00

Teate ju küll, kuidas see on, et Mari ja A. Ehk siis, mul on ikka veel halb.

Õppetöö on täies hoos, ainult ma ei suuda absoluutselt keskenduda ega selgeks õppida kõiki neid C5b67-meid. Ja purgike ka ei täida end, däämit! :D

Kõrvaltoa K on kergelt turn-off oma... mingi popi raadiojaamaga, millest tuleb üks südantlõhestav ballaad teise järel. Nii et, üldse ärge imestage, kui ma siin õhtuti nutta lahistan. Aga teise toa A tundub hästi kift tüdruk! Eriti veel ei tunne, aga... jah!

Üldiselt... suvi on lahkunud meist vist jäädavalt ja ööseks lubatakse miinuskraade. Kreisi! Hakka või augustikuus kütte sisselülitamist nõudma!

Aga siiski... immunoloogia ja mittespetsiifiline immuunsus nõuab õppimist, sest muidu ma seda tööd homme küll "A-d" ei saa. Kuigi jah, ma tegelt unustasin, mida me koolis läbi võtsime ja ei tea nüüd mida õppida :D Õpin ilmselt terve peatüki selgeks, ehk siis, õpiku tagant otse kooli ja ööd mul ei olegi. Funfunfun!

Muljetused-helletused.

2007-08-20T17:04:00.000+03:00

Sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Ehk siis, ärkasin kolmapäeva hommikul metsikult vara (enne kuute) ja läksin bussi peale. Tallinnasse jõudsin millalgi enne 12st. Võtsin oma sumadanid ja sammusin kesklinna poole, ise teadmata täpselt, kus see asub. Lõpuks leidsin Mere pst, Merendusmuuseumi, sain kodu võtmed, puhkasin pisut, läksin linna peale. Linnas leidsin ainult ühe kaltsuka, milleks oli Humana. Mulle ei meeldi, kuidas seal on kõik värvide järgi sorteeritud, see ajab mind segadusse. Ehk siis, ma ei saanud sealt mitte midagi! Mina olengi kurb. Tegelt ei ole, sest raha jäi alles. Siis olin hästi ettenägelik ja läksin endale R-kioskist sõidutalongi soetama. Sain sõimata, sest ma ei teadnud, mis vahe on 5- ja 10-kroonisel piletil (müüja oli nii tige, et isegi ei seletanud mulle), ja siis veel sellepärast ka, et mul täpset raha polnud. Nojah. Tore.

Neljapäeval hommikul ärkasin ka vara. Pool 7 vist. Sõidutalong uhkelt taskus, kõndisin trammipeatusesse ning jäin ootama number 2 kesklinna suunas. Tramm tuli ja värgid ning lõpuks olin ikkagi metsikult vara bussijaamas ja ootasin bussi, mis viiks mind Olustverre. Viiski! Oli veel pooltühi ka, nii et sain laiutada.

Suvekool oli... ehh... hästi tore! :D Loengud, seminarid, workshopid. Vahepeal läks kolepoliitiliseks ära, aga üldiselt olid need väga õpetlikud ja motiveerivad kah veel. Selline tunne, et vot nüüd lähen kooli ja oi, kuidas ma hakkan tegutsema! Te kõik saate mind veel tundma! Õhtud olid meelelahutuslikumad, ehk siis tudengifilmid, diskensid. Magama mingi 1-2 ja nii edasi, et siis hommikul ärgata valjude ustele kloppimiste saatel. Ja olenemata sellest, et koridorides korraldati lauluvõistlusi ja asju, magasin ma väga rahulikult. Ilmselt ma magaksin siis ka sama häirimatult, kui akna all õhitaks pomme või lastaks kuulipildujast. See selleks.

Tagasiteed alustasin pühapäeval, mis oli seega eile, pool 2. Peaaegu oleks bussist ilmselt maha jäänud, kuna läksime kõigepealt valesse peatusesse. A mis nad siis teevad samasse kohta 3 bussipeatust :D Bussisõit oli kergelt öeldes muserdav, kuna see oli viimseni täis tuubitud ja seisti veel püstigi. Mina ei seisnud, mina istusin! Ühe kena tüübi kõrval, VÄGA kõrval. Tegelt oli vastik, sest mul polnud jalgu mitte kuskile panna. Lõpuks olin Tallinnas ja õige varsti (mitu tundi hiljem) Kärdlas.

Bussireis marsruudil Kärdla-Jõeranna osutus päris sotsiaalseks. Ehk siis, tuli välja, et ma polegi ainus fotograafia-huviline siin perifeerias ning vestlesime bussijuhiga sellest päris pikalt ja laialt. Ta on pisut veider ja natuke nõme ka, a noh... tolerantne tuleb olla! Tal on veel sama kaamera ka, mis minul! :O Me oleme ilmselt hingesugulased, kuna millalgi suvel oli sama bussijuhiga järgmine olukord: Mari sõitis bussis kodu poole ja mõtles nurmenukkudest ja nende korjamisest, ning bussipealt maha minnes mainis bussijuht, et vot, nüüd lähed nurmenukke korjama. That was odd.

Täna magasin hästi kaua. Olin pisut asine ja siis rohkem passiivne. Kell 7 olen messengeris online, sest M lubas tulla. Sounds like fun! A-ga tahaks ka rääkida. Ja J-ga, kellelt ma sain kirja. Mitte selline, mis tuleb kuskile hotmaili või nii, a kohe päris kirja, postkastis ja mark ka peal. Äge.

Laupäevast alates saab minust taaskord tartlane. Vaatasin uut tunniplaani kah. Huh, õud-õud. Kohe esimesel nädalal peab õppima hakkama. Aga sellele ma praegu rohkem ei mõtle, ning pühendun hoopis sellele, et mul on jäänud veel umbes 5 päeva, et teha suviseid toimetusi ja värki. Seega, tegudele!

2007-08-14T22:35:00.000+03:00

Metsa! Mul on ametlikult tallinnafoobia ja ma ei kujuta ausalt öeldes üldse ette, mismoodi ma seal homme ellu jään, või et kas ma üldse Olustverre EÜLi suvekooli kohale jõuan. Pakkima pole ma ka veel hakanud, kuigi lahkun juba umbes emm... 8 tunni pärast. Fun, fun, fun!

Ei kujuta ette ka, mida ma kaasa võtan. Sain kirja, kus öeldi, et rätik tasuks kaasa võtta, sest kohapeal saab ujumas käia. Et nagu.... pesta ei saagi vä?

Olgu, igatahes. Plaanidekohaselt shoppan homme Tallinnas, või siis lihtsalt ekslen sihitult. Neljapäeva varahommikul asun Olustvere poole teele. Jõuan kohale, olen tubli ja aktiivne. Pühapäeva õhtul jõuan koju. Siis muljetan. Kui viitsin.

Edu mulle.

2007-08-10T00:22:00.000+03:00

Sukeldusin täna veelkord fotomaailma ning see tõi mind taas reaalsusesse tagasi. Selles suhtes, et korralik tehnika maksab ikkagi ülejõukäivalt palju ja kui ma nüüd täna õhtul Bingo Lotoga miljonit ei võitnud, hakkan endale arvatavasti uut hobi otsima.

С каждым днем все радостнее жить!

2007-08-04T21:34:00.000+03:00

Avastasin täna uuesti nõukogudeaegsed plakatid. Need on geniaalsed! Ja nii ilusti tehtud! Igatahes, minu täielik poolehoid. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Küll aga oma viimaste päevade saavutustest.

Käisin eile ujumas. Esimest (sic!) korda sellel suvel. Te ei kujuta ette, kui külm vesi oli. Aga kuna ma olin juba pika maa rattal maha sõitnud, siis ei saanud ma ju niisama tagasi ka minna. Et noh, kastab varbad vette ja võtab siis oma rätiku kaenlasse ning läheb uuesti minema. Arvukad suvitajad oleks mulle ilmselt küsivate nägudega järgi vaadanud. Tegelikult rannas oli peale minu umbes 3 inimest ning mu ego oli see, mis ei lubanud mul lihtsalt minema kõndida. Seega... läksin vette! Kiired ujumisliigutused sooja ei andnud ja pidin sooja vee välja mõtlema. Mingil hetkel tuli mul geniaalne idee ning ma läksin ja viskusin vee ja liiva piirile lihtsalt selili. Nii et jalad olid mingil määral vees, aga lained üle peal ei löönud. Kuulasin lained ja mõtlesin absoluutsest vabadusest. Tundsin end päris hästi, aga siis hakkas külm ning olin sunnitud lõplikult alla vanduma. Ehk siis läksin pilliroopuhmaste vahele päikest võtma. Ei saa just öelda, et ma väga pruuniks oleks sellest saanud, aga asi on põhimõttes!

Täna tuli mul järjekordne geniaalne idee - tirisin kuurist välja erakordselt raske redeli ning ronisin katusele pleesitama. Ei saaks just öelda, et lainelisel ja kallakuga eterniitplaatidest katusel päevitamine mingi erakordne luksus oleks. Kuid siiski. Võtsin lina, Švejki ja mp3-e kaasa ning ronisin missioonile. Lugemisest küll eriti midagi välja ei tulnud, kuna päike oli ere ning ebamugav oli ka. Seega lihtsalt lasin päiksel oma tööd teha ning nautisin. Ma ei kujuta ette kui kaua ma seal olin, kui lõpuks olin sunnitud taaskord alla vanduma, kuna keskpäevane päike küttis katuse niivõrd kuumaks, et oleks võinud... ma ei tea, kasvõi mune praadida. Aga mu vaev tasus end ära, ning mu kriitvalge nahk hakkab juba pisut jumet võtma. Tegelt päris radiaatori tunne on kohe.

Homme lähen Tartusse. Umbes kella poole kolme paiku päeval asun teele. Ma ei teag, kui kauaks ma jään. Tahaks kolimisega ühele poole igatahes saada. Võib-olla kolmapäeval naasen, kuid midagi kindlat ei luba.

Ahjaa, eile mässasin hästi kaua Picasaga, et oma bloogi pisut pildisemaks teha. Ebaõnnestusin. Kuid põhimõtteliselt on nüüd mul asi selge, ning kui ma viitsin, siis juba varsti on siin pilte. Praegu ei ole mitte ühtegi. Kustutasin need ka ära, mis olid. Panen uuesti!

Mu läpas on miskine kalapoiss. Avaldub see filmide vaatamisel. Nimelt, kõik muu on oo-kaa, aga kui nad rääkima hakkavad, siis isegi max. volumega mitte halligi ei kuule. Codecid jah. Mu lemmikud. NOT! :)

Tundub, et täna tuleb udu. Seega võtan varsti oma kaamera ja kolmjala ning lähen kastese (ja puugise) rohu sisse hetki tabama. Üks õhtul üritasin kuud pildistada. Edutult - sain mõned kehvad võtted ja siis otsustas kuu pilve taha minna. Mnjah.

Avastasin muide uue lemmikmuusiku enda jaoks - Devendra Banhart. Aga ma ei julge soovitada, sest ma pole kindel, kas ta teile samapalju meeldiks. Igatahes.

2007-07-31T23:22:00.000+03:00

Südasuvi. Kui mitte suvelõpp. Ööd on pimedad ning päevad veelgi pimedamad. Ebareaalne. Vesi lirtsub, kui astuda muru peale, jõgi olevat ka täis. Mu maailmavalu kasvab veelgi. (sarjast "alustame oma postitusi positiivsetes toonides").

Nii mõneski mõttes tahaks juba kooli. Saaks hakkata pead vaevama erimikrobioloogia ning sisehaigustega, näiteks. Saaks linnaelu ja liiklusmüra keskele. Mitte et ma viimast eriti igatseks, aga siiski... linna elu keskele tagasi. Eemale iseenda mõtetest, mida tekib üksiolles palju ning nad arenevad ja põimuvad üksteisest läbi. Ma ei oska neid väljendada, aga nad on melanhoolsed, kurvameelsed.

Samas on kodus hea olla - oma tuba, oma voodi ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ma olen sellele ka pikalt mõelnud ning leian, et sündida Hiiumaal (võimalik, et see on ka muude kohtadega nii) on paras needus. Samal ajal tahan ma siit ära, kuid ära olles tahan tagasi. Või nagu ütles selle peale M: kui südametunnistus veel kuidagi lubab, siis vanemad ikka ei luba. Ka nii võib seda võtta, tõsi seegi.

Mu elus ei ole praegu just kõige tormilisemad ajad. Paigalseis, peaaegu. Ja ma ei saa ütlemata jätta, et mind suisa ärritavad poolanonüümsed pajatused sellest, kuidas see või teine tüüp on lummatud minu pimestavast ilust. Selles suhtes, et paljaste sõnadega ei jõua nemad küll mitte kusagile. Ja see omakorda on ka.... ärritav!

Olgu. Paar sõna viimaste päevade reaalsetest kordasaatmistest kah. Paar päeva tagasi formaatisin ja reinstallisin raali Windowsit. Mõtlesin muidugi, et kõigepealt viin end kogu protsessiga kurssi, otsisin isegi mõned veebisaidid, siis aga lihtsalt toppisin plaadi masinasse ja improviseerisin. Sain täitsa edukalt hakkama. Kuid te ärge liiga vara veel õnnitlusi ja lilli saatma hakake - täna ma ajasin läpakas eMule'i rikki. Ei olnud üldse rahul oma LowID olekuga seal ja muutsin innukalt settinguid. Lõppes kogu lugu sellega, et uninstallisin kogu programmi ning tõmbasin uue. Tolku mitte mingisugust - ikkagi ei connecti ennast veebi. Nüüd peangi elu lõpuni "Pulp Fictionit" ja "Eternal Sunshine of the Spotless Mind'i" (mis, olgu öeldud, on veel prantsusekeelne ka) vaatama jääma. Tegelikult mulle lihtsalt meeldib asju üledramatiseerida. Mina olengi Drama Queen!

Pühapäeval pakin oma reisukoti ning asun järjekordsele Kolgata teele Tartu poole. Kui ma ennist ütlesin, kuidas ma lausa kibelen linna elu keskele, siis olgu järgnev tunnistuseks minu isiksuse äärmisele vastuolulisusele. Nimelt, ei ole ma sellest üldse vaimustuses, see mõte on minu jaoks lausa tülgastav - kohe üldse ei taha minna. Läbirääkimised, lepingute sõlmimised, kolimised. Huh, kui keegi nüüd lakke hüppaks ja hurraaga teataks, et talle kohutavalt meeldib kolida, siis, ma südamest palun, tule tee seda minu eest ka.

2007-07-27T22:34:00.000+03:00

Sa riietad end musta, süütad suitseva sigareti suhu, lähed Terminaatori konsale näppu viskama ja mõtled, et elu on ikka rokenroll. Ühel päeval avastad, et sa polegi kõige ägedam ning su maailm variseb kokku.

Mitte, et ma oleks nüüd kuidagi iroonitsenud või nii. Oh ei.

Tegelikult on maailma kõige parem uudis see, et pühapäeval on minul viimane tööpäev (kui mitte kõigeviimsem üldse) ning edasine elu on üks suur pralle ja lillepidu.

Homme tahaks rullitama ka jõuda, kuid ma pole kindel, kas ma viitsin ja jaksan peale suurt tööpäeva. Ainult lollakad töötavad nädalavahetustel. Seega - olen lollakas.

Tulin täna häälega koju. Suvine vihm ei olegi nii soe ja sain päris märjaks. Olin muidu ka üsna meelt heitmas, sest vaatamata minu karmidele võtetele (seisis suht sõidutee keskel), sõitsid ikkagi kõik autod minust mööda. Näitasid suunda ja puha. M ütles, et nad ilmselt arvasid, et olen mõni liikluskorraldaja või nii. Läksin ikkagi päris keema, kui nad oma uute ja säravate landcruiserite ja jeepidega must mööda tuhisesid. Lõpuks sain ka auto peale tänu sellele, et kõrvalsõitjana autos istunud tüdrukul hakkas minust päris hale kohe.

Mnjah. Elu ei olegi koguaeg lill.

Ahjaa, avastasin mingi päev, et mul on miskised kommentaatorid (ja loogiliselt võttes seega lugejadki) tekkinud. Peab vist hakkama hoolsamalt sõnu valima. Igatahes, ma tervitan teid!

Ps. E - ma ei teinud tookord pilte, ma olin kuskil tagareas ega viitsinud hakata läbi rahvamasside tunglema. Pealegi, fotoka obje pole piisavalt pikk :D

Now nothing ever - ever goes my way

2007-07-24T23:21:00.000+03:00

... kuigi ma ei kurda ega kaeba, sest tegelikult on kõik tore ning elu on endiselt lill. Üks eriti okkaline roos, aga siiski. Ehk siis, asjad võtsid järjekordselt teise pöörde ning mu ideaalne plaan varises põrmuks. Aga sellest tuli midagi muud, ja ehk isegi ilusamat :)

Mind hakkas vaevama mingisugune südametunnistus ja värgid, ehkki olin otsustanud täna mitte blogida. Seega, rõõmustage, oo, mu üllad lugejad. Või peaksin ma kasutama ainsust? Midaiganes.

Tartust tulin. Läbi Tallinna, Haapsalu, Rohuküla, Heltermaa, Kärdla ning veel lugematul arvul tundmatute kohtade. Ja kaks pead on ikka kaks pead ning tänane reis ei olnudki NII pikk ja kurnav. Kohati täitsa fun oli. Ja taaskord pidin ma tõdema, et Hiiumaal on ikka väga isemoodi inimesed. Jah, maakad ka... aga... muidu ka teistmoodi.

Minus kripeldab ning närib süütunne, isegi piinlikkus, et mul ei olnud aega ega mahti helistada E-le ja K-le. Äärmiselt totter olukord. Alati kui ma midagi raudpolt kindlalt luban, arenevad asjalood sootuks plaanidevastaselt. Ärge pikka viha pidage, järgmine võimalus on 5. või 6. augustil - elukoha vahetus ja muu säärane.

Tegelikult kogu reisi eesmärk oli ikkagi jõuda Plink Plongile. (remark - pikk mõttepaus). Ma ei oska muljetada. Ei saa öelda, et see oleks mind väga pöördesse ajanud, samas ma ei ütle, et mulle kohe absoluutselt ei meeldinud. Esinejad olid... no suuremas enamuses siiski tundmatud. Silma ja kõrva jäi paar pärli, mida nüüd meeleheitlikult Interneti sügavustest kaevama asun. Seltskond... täiesti omaette nähtus. Ei, toredad inimesed. Vaimukad. Intelligentsed. Üldiselt. Tore.

Homme ma... hmm... magan ilmselt ennenägematult kaua. Uimerdan ringi ning siis ehk olen natuke asine ja ühiskondlikult kasulik. Korjan sõstraid või käsutan venda muru niitma. Või mõlemat. Kuigi käsutamine tuleb mul paremini välja. Ja tänase päeva meeldivaim uudis on siiski see, et ma alles reedel pean tööle minema. Muidugi on pingeid maandav ka see, et ma pole enam päris kodutu. Nooruse 5 ootab mind kahekohaline renoveeritud tuba. M arvas, et naabrinnad tuleb paika panna, kuna ei olevat vist kõige puhtustarmastavamad näitsikud. Oh, keeruline. Aga kool on kahe minuti kaugusel ning ma ei pea enam hakkama kell 6 tõusma, et 8.15 higist leemendavana kooli jõuda. Ja ahjus saab pitsat teha.

Aga mu mõttekäigud hakkavad muutuma ebalooglisteks ning neid ei oleks sünnis avaldada. Seega, ööd! Kuid ma pean veel mainima, et P-l on äärmiselt lummavad lokid :D

2007-07-07T21:24:00.000+03:00

Kujutle end seismas karkudel. Täielikult oma keha raskusega nendele toetumas. On mugav, sa harjud, ei saa, oska ega tahagi teisiti. Ning siis ettearvamatult, kui põuavälk, annab keegi tugeva hoobi, nii et karkudest murduvad pilpad lendavad lugematul hulgal suundades. Sa tead, et millisekundite jooksul sa kukud ning erinevad kehaosad saavad valusaid hoope maas lebavatelt kividelt. Ent ometi sa ei tea, kui valus see kukkumine on ega oska muuta oma kehaasendit maapinna suhtes nii, et kokkupõrge oleks võimalikult valutu. Millisekunditest saavad minutid, päevad, isegi kuud, ning teadmine kukkumisest muutub painajaks.

Ilmselt läheb enne mööda palju aega, kui mulle kõike see kohale jõuab, kuni mul tekib ettekujutus edasisest. Ja üldse kõigest.

*

Paari päeva eest kohtusin peaaegu juhuslikult ühe ammuse tuttavaga. Tema olekust õhkus liigselt siirust. Võiks öelda et suisa imalat siirust. Lisaks veel tema hääl, milles on melanhooliat ning nukrust. See süübis mu mõtteisse ning mällu. Ma ei tea isegi miks. Ilmselt asjatult.

*

Seda kõike on liiga palju, ning ma ei suuda enam õhtuti uinuda. Lisaks veel umbne tuba ning valged ööd. Ma vähkren end sõgedaks.

2007-07-02T22:19:00.000+03:00

Eile sattusin spontaanse ettepaneku tulemusena veel enne päikeseloojangut Kärdlasse. Või siis pigem Kärdla lähistele. Ehk siis M kutsus rullitama. Oli väga fun ning kokku umbes 14 kilomeetrit. Annab põlvedel tunda, mis ei ole mul teadupärast just kõige paremas korras, kuid kindlasti ei jäta ma sellepärast rullitamist katki! Pärast nägin esimest korda elus (sic!) koloraado mardikat. Palju õnne.

Täna olen olnud... no.. suht asine tegelt, aga meeeeletult ebapopulaarne ning see natuke rõhub mind. Aga ma võtsin päikest ja päike võttis minu - mu kõht on kurjakuulutavalt punasekirju. Kas tõesti juba selle aasta kolmas päikesepõletus? :D

Õhtu eel võtsin ratta ja kihutasin läbi kerge vastutuule ning igast massakate Paopele. Tegelikult ei olnudki ratas nii... võtta kohe. Pidin enne mutrivõtmetega siit-sealt üle käima (ma kunagi tahtsin autoremondilukksepaks ka õppida). Kuid randa ma jõudsin ning pistsin varbad külma liiva sisse. Vee sisse ka, et nad siis pärast veel liivasemaks teha. Liivased varbad on kõige ebameeldivam asi rannas käimise juures üldse. Aga vesi oli varbaga katsutav ning kätel ka külm just ei hakanud :D Homme lähen ujuma! Ses suhtes, et kammoon, täna on 2. juuli juba ja varsti peab kooli tagasi minema!

Ja homme vist võite mind kohata Kärdla tänavatel, sest mul ikkagi on seda U-neti parooli vaja ning kaltsukatest käiks ka läbi. Vot tak. Aga nüüd mind ootab üks kuum enne-magama-jäämist tee ja raamat.

2007-06-30T19:19:00.000+03:00

Suur aeg nõuab suuri inimesi ning ma pole enam üldse kindel, kas ma rügan õige eesmärgi nimel. Unustasin järjekordselt U-neti parooli ära ja peavalude põhjuseks on ilmselt liigne mõttetöö. Mul on palav ning mu jalad külmetavad.

Nothing makes sense anymore.

Tiitlita

2007-06-25T20:04:00.000+03:00

Täna ma peaasjalikult niitsin muru. Mina olengi muruniitur! Kui keegi peaks kunagi muru niitmise eest saama elutöö preemia, siis küll ainult mina, sest ma niitsi pool õuet maha ehk umbes keskmist mõõtu lennuvälja suuruse ala. Nüüd võib seal tsiviliseeritud inimese kombel mööda teed kõndida ega peagi väitsa või sirbiga teed läbi tihniku tegema.

Kuidagi palavikuline on olla. Nagu oleks terve päeva arvuti taga või päikse käes passinud. Ent ma pole kumbagi. Päikest oleks isegi võtnud, aga ta otsustas pilvede taha peitu minna. Praegu sirab küll taevas nagu oleks hommik või midagi. Ja ma kategooriliselt keeldun uskumast, et mul nüüd ongi palavik. No way, suvel ei olda haige!

Kõht on täis ning A-ga rääkisin ka päris pikalt. Nüüd võiks jälle midagi asjalikumat teha. Kuid ma ei tea, kas
a) minna randa
b) lugeda raamatut
c) koristada tuba
d) minna veel niitma
e) chillida edasi.
Elu on täis kõikvõimalike takistusi ja valikuvõimalusi, ma ei suuda enam otsustada.

Igatahes, on olnud pikk päev ning see kestab veel. Ahjaa, eile õhtul oli metsikult ilus udu ning mu süda tilkus verd, et ma lihtsalt ei viitsinud ennast soojast toast jahedasse õue ning vööni märja rohu sisse vedada, et teha mõni hingematvalt ilus foto.

Põletusjäljed kätel on märk grillmeistri tiitlist.

2007-06-24T16:45:00.001+03:00

Jaanipäev. Kujunes oodatust paremaks. Palju-palju paremaks. Sugulaste juures olime. Ilm oli the usual - ei sadanud, kuigi vahepeal oli pilvine. Lõkkeid oli meil suisa kaks - üks selline suuremõõtmeline, ning teine grillimise jaoks ja ääres istumiseks. Õhtu peategevus minu jaoks oli tule hoidmine ja grillimine. Ma arvan, et jätsin seal päris asjatundliku mulje, ehkki ma grillimisest suht midagi ei tea. Peale selle olin kaine autojuht. Nagu alati. Viisin venna purjus alaealisi sõpru koju :D Fun!

Täna olen ka täitsa asine olnud. Tegelesin maastikukujunduse ning aiandusega. Maailm ei tundugi täna nii väike, kinnine ja vangistav koht. Hiljem saab veel sauna ka, kuigi jah... pärast seda on mul halb. Aga ikkagi. Saab sauna.

Tassisin kogu oma helitehnika ning Interneti teisele korrusele tagasi. Kohati ma imestan ise ka, miks ma ei ole õppima läinud elektroonikat või... elektrikuks! Kuid ma jõuan veel, nii et kadunud ei ole miskit.

Ja kolmapäeval ma olen tööl. Täitsa üksi vist pean seal taimedest rääkima ja bukette meisterdama. Õud-õud. Homme hakkan lugema teaduslikke raamatuid botaanikast.

2007-06-23T14:26:00.000+03:00

Ma olen tahtnud kirjutada. Mitmeid kordi. Kuid alati olen ma olnud kuskil mujal, mitte läpaka lähedal. Igatahes.

Eile käisin A lõpetamisel. Istusin saali tagumistes pinkides. Suurt midagi ei näinud ning kõned olid piinavalt pikad. Tsiteeriti palju. See häiris mind. Lõpuks andsin oma lilled üle ja läksin ära. E ütles mu kohta juustega tüdruk. Naljatilk. Rannapaargu juures oli mingi vabaõhu üritus. Avamispidu või miskit säärast. Terminaator esines ja rahvas juubeldas. Mõni vähem, mõni rohkem. Mõni kohe eriti palju. Piinlik. JAH, ma olin ka seal. Korraks. Mulle ei meeldinud, nagu arvata võis. Tegelikult nad esinesid hästi, heli oli korralik ja kvaliteetne ning Jaagup kooris end kohe üsna topless. Kuid isegi see ei viinud mind pöördesse.

Täna. Ärkasin veidralt vara. Pool kümme. Nüüd on kell pool kolm. Tegevusetus. Ahjaa. Auto pesin puhtaks ja küüned lakkisin suure hädaga ära. Õhtul on mingid pidustused ja tuled. The usual. Don't really feel like, aga korraks vast ikka vean end kohale.

Päev-päevalt tunnen end üha enam vangistatuna siin saarel. Ma mandun, kui kohe midagi ette ei võeta.

Endlich urlaub!

2007-06-18T13:56:00.000+03:00

Niisiis. Minu Ida-Virumaa tripp on läbi ja niisamuti on ka möödas nädalake Tartus ning olen tagasi püsiühenduses. Ma ei teagi, kas hakkangi mingit pikemat ülevaadet siia kirjutama. See tundub kõik nii kauge ja mälestused kipuvad juba ähmastuma. Pilte tuleb küll.

Aga Hiiumaa. Eile jõudsin. Reisimiseks oli päris hea päev. Selles suhtes, et polnud palav ja vihmaga poleks eriti midagi muud teha olnud kah. Tegelikult on bussireisid marsruudil Tartu-Tallinn-Haapsalu-Rohuküla-Heltermaa-Kärdla-Jõeranna(-ja-tagasi) muutunud päris ahistavaks ja rõhuvaks. Eriti veel minu olukorras, kus ma tassin kogu oma maist vara ja mammonat koguaeg endaga kaasas. Abivalmitest kodututest mul ka eriti abi pole, sest nad lähevad alati teises suunas. Ja Tallinna bussijaamas nägin A S-i õde. Vaatas mind nii pikalt ja läbitungivalt nagu ootaks, et ma teda teretaksin. No ei, jääb ära. Sinu sõber ma küll pole. Pole kunagi olnud. Ka tuttav mitte.

Täna pidin ma minema arsti juurde saamaks teada oma kurba saatust. Kuid, oh ebaõnne, ma ei saa minna, sest õues sajab! :D Südamest loodan, et homme on parem ilm, kuna kolmapäeval olen ma juba tööl ja päris nutune oleks seal rooside ja krüsanteemide vahel hinge heita.

Kuid olgu. Ma olen praegu päris motiveeritud ning inspireeritud, seega lähen panen oma mõtted ruttu kirja. Muidu ununevad. Ning hakkan tegutsema. Tuba peaks ümber tõstma ning siis veel natuke meisterdama ja õmblusmasinalt võiks ka tolmu ära puhuda.

2007-06-13T09:32:00.000+03:00

Eile õhtul ma tahtsin kirjutada, aga ma ei saanud, sest ma ei ole eriti Internet accessible viimasel ajal. Ainult koolis, ning vahest O ja M läpakate taga.

Aga praegu ma ei tahagi enam kirjutada. Tahe läks ära. Ning võib-olla ongi parem, kuna see sissekanne oleks tulnud stiilis "Minu nimi on depressioon...". Kuid mitte enam.

Kaks päeva on veel koolis käia. Mu süda rõõmustab.

2007-06-01T15:17:00.000+03:00

On reedene pärastlõuna vaikses ühikatoas keset Jõhvi linna. Natuke aega tagasi oli siin... suht nagu mingi raju või torm. Ehk siis Mari tuli koju, uks oli lukku keeratud (kopsis tugevast ja kaua) ning siis ta astus sisse, träänsumuusika keskele :S Huh. Õudne! Aga siis nad läksid ja panid muusika kinni. Vot.

See ajas mu mõtted sassi. Nad kaldusid oma tavapärasest võnkesagedusest kõrvale.

Aga igatahes. Eilse öö saatsin mina mööda Kohtla-Järvel. Täiesti ootamatult tegelikult. Läksin Anna juurde filmile. Kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad. Hea film. Ning siis, out of the blue, tuli keegi (ma kaldun arvama et see oli Peeter, aga võib-olla ka Anna, mitte et ma neil vahet ei teeks) mõttele, et võiks minna grillima. Noh ja... me läksimegi! Suure kilekotiga täis.... toitu ja liha ja värki. Põldude keskele. Udu sisse. Päris kaua olime seal kusjuures, aga enamus liha jäi ikkagi alles. Ning siis muidugi hakkas sadama ja jõudes tagasi tsivilisatsiooni, olime noh... kergelt öeldes läbimärjad. Läksime Anna poole, vaatasime veel ühte filmi. See mulle ei meeldinud. Pugesime vooditesse. Õues oli torm, mul oli külm ning ma ei suutnud uinuda. Ehk siis ma olen umbes-täpselt 3 tundi maganud :D Nii et andestage mulle mu lihtlaused.

Hommikul sammusin vapralt läbi võõra linna bussipeatusesse, läksin õige bussi peale ning jõudsingi Purusse. Lasteaia tunne tuli täna - ma liimisin, kleepisin, lõikasin, klammerdasin ja tegin plusse-miinuseid. Ning köhisin vahetpidamata. Nii et lõpuks nad viisid mu... mingisse kõrvalruumi ja sundisid hoidma näo peal mingeid soojendavaid padjakesi ning hindama sisse väga soolast õhku, nii et pärast ma punetasin näost, mis hirmus ja kujutasin ette, kuidas mu ninasöörmetes kasvavad soolakristallid. Puhas NaCl.

Ma ei tea, mis ma teen või mis me teeme, nädalavahetusel. Aga siia ma jääda ei taha. Ühikasse, I mean. Siin on liiga masendav ja krissune. Loodetavasti pakub mõni üllas hing mulle ulualust ja leivaraasu hamba alla. Aga nüüd ma tahan hambaid pesta.

Muide, Kohtla-Järvel on nii palju eestlasi. Veider.

So help me God!

2007-05-28T16:37:00.000+03:00

Kujutle ette, et sa ei istugi arvuti taga - seisad. Nii nagu mina praegu. Tegelikult siin - Idablokis, on toole küll, kuid mitte siin arvuti taga, mingi kokkuhoiupoliitika vast. See selleks.

Teine päev nagu päriselt Jõhvis, muidugi olen ma enne ka siin olnud, kuid mitte päris sedasi, omapäi. Eilne päev... oli nagu kuidagi tore, aga see kuidas mu pea valutas - väljakannatamatu! Tänane päev... oh jah. Tooge mulle üks tõlk! Või parem juba kaks. Ning siis veel keegi, kes mind ühest kohast teise viiks, ilma põlenguteta.

Aga inimesed on siin teistsugused. Abivalmivamad, avatumad, samas pealetükkivamad. Tahavad "tutvuda" :D Ma ei tea, mis värk meil Annaga on, et igasugused (bomzid) alati just meiega tutvust tegema tulevad. Ja siis hommikul mingi mees viis mu sinna haiglasse, palju ei jäänud puudu, et ta oleks mul käest kinni võtnud (jah, ma ise ka kartsin, et ta tahab mind vägistada). Kui haigla juba paistis, siis ta pööras ringi ja läks ise tagasi. Ja siis ma vist enne ekslesin terve haigla läbi, kuni ma selle faking mikrobioloogia labori üles leidsin. Huh. Mark!

Ja päeva kõige parem uudis on muidugi see, et ma ilmselt jäängi sellesse... khmm... räpasesse ühikatuppa mingi tsikiga, keda ma tegelikult veel näinud ei olegi. Alguses ma mõtlesin, et ma hakkan nutma. Siis lõi välja minu mässumeelsus. Lõpuks ikkagi jooksin sealt välja. (Õues hakkas sadama). Täna on tõesti suurepärane päev! Muidu labor on kift! Mis siis, et ma eriti aru ei saa, mis nad mulle seletavad. Rossev - tuleb edasi külvata. IQ tõusis terve pügala võrra.

Ning siin on nii palav :S Umbne, õhku ei ole. Mina muidugi tulin terves talvevarustuses. Suusaülikond ja villased käpikud. Aga siin on ka kaltsukad ja homme lähen shoppama! Ja oi kui ma nüüd midagi ei saa siit... siis ma ilmselt peangi edasi sedasi talviselt olema. See ei ole just eriti hea variant...

Aga tegelikult jääb selg kangeks ja ma lähen edasi... ainult ma ei tea kuhu. Ühikasse ma igatahes ei taha. Üldse ei taha (voobshee). Kaamera jätsin ka sinna. Kui see pärast peaks kadunud olema, siis ma ilmselt hüppan neljandalt korruselt alla, või uputan end dushi all (vesi ei jooksnud ära, ummistused), või viskun lihtsalt põrandale pikali ja suren tolmumürgistusse :S

So long, suckers ja kadestage mind, sest mul on siin nii põnev! (Adrenaliin on koguaeg maksimaalselt kõrgel)

Me maja...

2007-05-26T01:09:00.001+03:00

... teisele korrusele viival trepil on 13 astet.

Sümboolne.

Esimene?

2007-05-25T22:11:00.000+03:00

Mul ei ole öelda mittemidagi enda väljavabandamiseks või õigustamiseks. Ei otsi ka. Tegelikult on mul igav, ja kõik mu sõbrad on mu maha jätnud, üksi virelema (nii, solvun riius!). Aga mulle meeldibki õhtuti freecelli mängida ja Mahavoki kuulata, nii et ma üldse ei hädalda.

Üldiselt on mul väga põnev ja sündmusterikas igapäevaelu, nii et seekord kavatsen ma seda kohe täitsa tõsiselt kogu maailmaga jagama hakata, nii et võta kohe usinasti oma plaani kord päevas see sait üle "checkida". Vot. Ja kui jumal annab, siis ma vast topin mõned oma fotosaavutused ka siia, kuigi jah... ega mulle ei meeldi neid eriti jagada. Liiga kriitiline enda suhtes!

Tänase päeva suuremad sündmused? Magasin kohe väga mõnusalt kella 11ni ja sis uimerdasin. Passisin tuima pilguga arvuti ekraani. Vaatasin aknast välja. Pilk selgines ning isegi suutsin juba fokuseerida erinevatele objektidele. Uimerdasin veel. Korrastasin muusikat. Viskasin vana ära ning otse loomulikult tõmbasin uut kohe asemele. Tiger Army on hea :) Siis õhtu poole käisime vanaema juures ja... noh.. poes ja värki. Mu sõiduoskused on nagu päris autojuhil juba - enam ei suregi ristmikul või tagurdades välja. Varsti võib ilmselt rohelisest lehest ka juba loobuda :D Aga jah.... selline sisutihe päev oli täna.

Homme kavatsen pisut asisem olla ning praksipäeviku korralikult ära täita. Ja siis õhtul tuleb ilmselt pakkima hakata. Huh, vihkan pakkimist. Ei... tegelt ei vihka, lihtsalt ei ole see mu lemmiktegevuste listis. Ja siis pühapäeval sõidan Jõhvi. Tegelt ma juba ootan. Bussisõitu eriti! Inspireerivad. Praksi küll tegelikult ei taha. Pff, jälle peab hakkama vara ärkama - üldse ei taha. Kuid muidu... ma usun, et mul on seal päris tore! Tahaks loota vähemalt!

Siis veel natuke Tartumail ning suvi võibki alata.